Mis ja Miks

Stratotüüpsed läbilõiked on geoloogilised uurimisobjektid, mille säilimine tagab järjepidevuse maapõue geoloogilise ehituse uurimisel, geoloogia-alase hariduse andmise ja geoloogiliste uuringute edendamise ka tulevikus. Tüüpläbilõike staatus on aastakümnete vältel antud suurele hulgale erinevat tüüpi paljanditele, mille seisund on nimetamise hetkel enamasti olnud hea. Teadmised nende paljandite olukorrast olid käesoleva projetki algatamise hetkeks paraku üsna ebaühtlased. Oli küll pidevalt külastatavaid objekte, ent samas siiski murettekitavalt palju ka selliseid stratotüüpe, mida polnud teadaolevalt külastatud kümneid aastaid või mille kohta puudus värskem avalik teave. Varasemad põhjalikumad ülevaated Eesti stratotüüpide olukorrast pärinesid eelmisest sajandist (vt. Mens, 1992; Hints jt., 1993; Nestor, 1993) ning nende koostamisel ei viidud läbi väliuuringuid. Aja jooksul on objektide seisund aga muutunud ja tihti väga olulisel määral. Publitseeritud allikate puudumisel on osade külastatud stratotüüpide leidmiseks ja seisundi hindamiseks kasutatud ka käsikirjalisi andmeid, mis pärinevad ca 30 aasta vanustest välipäevikutest. Kuna läbilõigete tüübid ja neid mõjutavad looduslikud protsessid on erinevad, siis on ka läbilõigete praegune seisund erinev. Läbilõiked vajavad mitte niivõrd standardsete kaitsemeetmete rakendamist, kuivõrd erinevat, antud objektile spetsiifilist kaitset ja hooldust, et kompenseerida just neid mõjutusi, mis tulenevad inimtegevusest või ka looduses aset leidvatest protsessidest konkreetses piirkonnas. 

Eestis on Looduskaitseseaduse (LKS, 2017) alusel looduse üksikobjektidena kaitse alla võetud palju paljandeid, kuid leidub ka stratotüüpe, mis ei ole kaitse all. Olenemata kaitsest peaks selle rakendumisel põhirõhk olema stratotüüpidega seotud geoloogiliste uuringute reguleerimisel (mis on vajalikud selleks, et stratotüüp saaks täita oma nomenklatuurset ja hariduslikku funktsiooni), maastikukaitsel, riiklike meetmete süsteemi järgi teostavatel hooldustöödel ja keskkonnahoiul, mis peavad tagama kaitstava objekti säilimise. Tänaste regulatsioonide kohaselt on keelatud kaitse alla võetud looduse üksikobjekti kaitse-eeskirjaga vastuolus olev või objekti seisundit või ilmet kahjustada võiv tegevus, kui seda ei tingi objekti säilitamiseks või objektist tekkiva kahju vältimiseks rakendatavad abinõud (LKS, 2017, § 68‒4). Sellest tulenevalt võiks kaitse all olevate üksikobjektide külastamine, puhastamine ja sealt proovide võtmine olla lubatud, kui sellega ei tekitata kahju objekti seisundile, kuid need tegevused muudavad kindlasti objekti ilmet. Seetõttu tuleks geoloogiliste objetide kaitse spetsiifikat senisest laiemalt teadvustada. 

Paljandtei säilimiseks on eelkõige vajalik nende hooldamine, et aeglustada nende kinnikasvamist ja säästlikul moel kõrvaldada murenemisprotsesside mõju. Hoolduse puudumisel hävivad mitteaktiivsed (looduslike või antropogeensete protsesside poolt pidevalt mõjutamata) paljandid aja jooksul paratamatult. Looduslike protsesside tagajärjel paljandi pindmine osa mureneb, paljand kattub taimestikuga ning mattub gravitatsiooniliselt variseva sette või murendi alla. Lisaks looduslikele protsessidele on oht ka mattumiseks inimtegevuse tagajärjel, mis Eestis on sageli tingitud jäätmete ebaseaduslikust ladustamisest endistesse karjääridesse ja murdudesse. Kinnikasvamise oht on väiksem veekogude aktiivses kaldavööndis paiknevatel paljanditel, kus vesi kannab murendmaterjali pidevalt eemale, hoides nii ära või vähemalt aeglustades tunduvalt mattumisprotsesse. Tehislikel paljanditel on aga paratamatult soodumus kinni kasvada, seega on just nende puhul mõistlike ja piisavate kaitsemeetmete rakendamine oluline, et takistada objektide hävimist. 

Hints, L., Meidla, T., Gailite, L.–I. & Sarv, L. (comp.) 1993. Catalogue of Ordovician Stratigraphical Units and Stratotypes of Estonia and Latvia. Tallinn, 1–62. 

Looduskaitseseadus (LKS). 2017. Riigi Teataja I, 06.07.2017, 5. [https://www.riigiteataja.ee/akt/106072017005] 01.01.2018

Mens, K. (koost.). 1992. Baltikumi vendi ja kambriumi stratotüüpide kataloog. Tallinn, Balti Stratigraafia Assotsiatsioon, Eesti TA Geoloogia Instituut, 1–27 (vene keeles). 

Nestor, H. 1993. Catalogue of Silurian stratigraphic units and stratotypes in Estonia and Latvia. Tallinn, 1–23. 

Stratotüüpne läbilõige on kivimite kindel kihiline järjestus, mida on kasutatud stratigraafilise üksuse või tema piiride defineerimiseks või iseloomustamiseks. Stratotüüpse paljandi iseloomustus Rahvusvahelises Stratigraafia Juhises on kättesaadav SIIT

Stratotüüpsed läbilõiked on etalonideks kivimkehade tuvastamisel ja iseloomustamisel, sest nende püstitamise eesmärgiks on kajastada kivimkehale iseloomulikke tunnuseid. Seetõttu on neil oluline roll uuritava ala geoloogilise ehituse tundmaõppimisel ja mõistmisel. Eesti paleosoiline läbilõige on maailmas üks paremini uuritutest, mistõttu on meie paljandid rahvusvahelise tähtsusega. Peale teadusuuringute on paljanditel oluline roll ka loodushariduses ja turismis, kuna paljandite näol on tegemist maastikke ilmestavate elementidega. 

Eestis asub üle saja rahvusvahelise teadusliku väärtusega stratotüübi, mis on olnud aluseks Ida-Euroopa Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ladestu settekivimite lademete, kihistute, kihistike ja kihtide piiritlemisel ning nimetamisel. Üle poole stratotüüpidest moodustavad looduslikud paljandid, umbes 10% on seotud ladustatud puursüdamikega ja enam kui 30% on tehislikud paljandid. 

Stratotüüpsed läbilõiked on kategoriseeritud, sest nende käsitlemine samatüübiliste läbilõigete gruppidena annab parema ülevaate esinevatest tüüpilistest probleemidest. 

Murrud ja karjäärid. Esineb tegutsevaid ja passiivseid murde ning karjääre. Tegutsevates, s.o. hetkel ekspluateeritavates murdudes ja karjäärides on harilikult paljanduvus hea. Pikemas perspektiivis peab nende puhul tagama, et rekultiveerimiskava sisaldaks meetmeid ka stratotüüpse läbilõike hilisemaks säilitamiseks. Olukord passiivsetes murdudes ja karjäärides on varieeruv, kuid looduslik uuenemine nendes läbilõigetes üldjuhul puudub. Domineerivad mattumisprotsessid, mis halvendavad paljanduvust ning lisaks on selliseid objekte kohati kasutatud olmeprügi illegaalsete ladestuskohtadena.

Jõekaldapaljandid ja joaastangud. Vooluvete aktiivse mõjutuse tulemusena tekkinud paljandid. Enamasti toimub sellistes paljandites pidev uuenemisprotsess – murenenud ja varisenud materjal kantakse harilikult minema vooluvete tegevuse tulemusel ning paljand püsib värske. Samas ilmneb ka erandeid kus voolukiiruse vähenemise või veetaseme alanemise tõttu kulutus lakkab ja paljandid kalduvad mattuma.

Tehnogeensed objektid. Inimtekkelised, kuid mitte kaevandamise eesmärgil rajatud kraavid ja rajatised, mille vähemalt mõnes lõigus on olemas aluspõhjaline läbilõige. Varieeruvus selles kategoorias on suur, sõltuvalt rajatise või kaeve tüübist, läbilõikes leiduvate kivimite omadustest ja inimtegevusest. Tehnogeenseid läbilõikeid võib üldiselt pidada lühi- ja keskperspektiivis stabiilseteks, pikemas perspektiivis paraku ebastabiilseteks. 

Rannikupaljandid. Aktiivse kulutustegevusega mereäärsed rannikuastangud, mis uuenevad pidevalt lainetuse tegevuse tagajärjel. Erandiks on madalad kaldapaljandid, mille läbilõiked mattuvad vallide alla, ja paljandid, mis maakerke tulemusel on jäänud kaldast kaugemale ning mille aktiivne kulutus on peatunud.

Klindiastangud. Klindiastangud säilivad looduslikus olekus pikka aega. Kuna tegemist on passiivsete astangutega, kus puudub vee uuendav mõju, oleks soovitatav paljandite laugemaks muutumise ja metsastumise takistamiseks võtta nad kaitse alla looduse üksikobjektidena. Sobiva kaitserežiimi kehtestamine annaks võimaluse tulevikus vajaduse korral paljandit puhastada.

Stratotüübid jagunevad:

Lisanduvad veel puursüdamikes paiknevad stratotüüpsed läbilõiked.

Stratotüüpsete paljandite seisund:

Stratotüüpsete paljandite seisund jaotatult:

Stratotüüpsete paljandite kaitse: