Legend

Stratigraafia on geoloogia haru, mis käsitleb maakoort moodustavate kivimkehade vanuselist järjestust ja ruumilisi suhteid. Stratigraafiline klassifikatsioon on maakoort moodustavate kivimite korrastatud grupeerimine üksusteks nende lasumus- ja vanusesuhete järgi. Piirkondlike stratigraafiliste uuringute tulemused üldistatakse stratigraafilise klassifikatsiooni alusel graafiliselt stratigraafilise skeemina.

Kronostratigraafia tegeleb kivimkehade ajaliste seoste ja vanuse väljaselgitamisega. Kronostratigraafia aluseks on kivimite liigitamine tekkeaja/vanuse järgi.

Kronostratigraafiline üksus on kivimkeha, mida moodustavad kivimid on tekkinud mingi kindlapiirilise geoloogilise ajavahemiku vältel. Selliste üksuste järk ja suhteline suurus on määratud vastava geoloogilise ajavahemiku pikkusega, mitte üksuse koossseisu kuuluvate kivimite paksusega. Eestis on kasutusel globaalselt kokkulepitud ladestute nimetused Ediacara, Kambrium, Ordoviitsium, Silur, Devon, iga ladestu koos oma rahvusvaheliselt kooskõlastatud standardsete alajaotustega. Iga ladestu sisaldab teatud kindla ajavahemiku vältel tekkinud ja temale omaseid kivimkomplekse. Eestis on käibel ka regionaalsedkronostratigrafilised üksused, lademed.  Harva kasutatakse ka alamlademeid.

Litostratigraafia uurib püsiva koostisega kivimkehade seoseid ja paiknemist üksteise suhtes. Selliste üksuste määratlemisel ei ole oluline mitte kihtide vanus, vaid nende pidevus.

Litostratigraafiline üksus on kivimkeha, mis koosneb tekkelt sarnastest kivimitest. Litostratigraafilistel üksustel ei võeta geoloogilist vanust tunnusena arvesse. Eestis on kasutusel põhilise litostratigraafilise üksusena kihistu, mis omakorda on jaotatud kihistikeks ja kihtideks. Harva leiab kasutamist mitut kihistut ühendav kihtkond.

Biostratigraafia tegeleb fossiilide levikuga kivimikihtides.

Eestis lademed ja litostratigraafilised üksused on tähistatud kokkuleppeliste indeksitega. Nende kasutamise praktika on välja kujunenud aastakümnete vältel ning kasutusel on kaks paralleelset ideksite süsteemi (nt: B_III – Kunda lade, B_IIIP (või O₂pk) – Pakri kihistu, B_IIIP’O (või O₂pkO) – Osmussaare kihistik.

Andmebaasidest otsides on võimalik kasutada erinevaid tunnuseid:

Kaitse: kas stratotüüpsele paljandile on määratud kaitse või kas paljand asub kaitseala piires.

LKA – stratotüüpne objekt kuulub looduskaitseala kooseisu.

MKA – stratotüüpne objekt kuulub maastikukaitseala koosseisu.

Muin – stratotüüpne objekt paikneb muinsuskaitse all oleva objekti piires.

Puudub – stratotüüpsel objektil puudub kaitse ja ta ei jää ühegi kaitseala piiresse.

RP – stratotüüpne objekt jääb rahvuspargi territooriumile.

ÜO – stratotüüpne objekt on üksikobjektina looduskaitse alla võetud.

Kivim: kirjeldab, mis kivim on omane stratigraafilisele üksusele, mida stratotüüpne objekt esindab.

Tüüp: antud projekti raames on stratotüüpsed paljandid jaotatud oma tekkelt erinevatesse kategooriatesse.

Seisukord: stratotüüpse paljandi püsivuse hinnang.

Aktiivne karjäär – stratotüüp asub tegutsevas karjääris, kus paljanduvus on harilikult hea.

Hea – stratotüüpne läbilõige on oma üldjoontes püsiv.

Rahuldav – stratotüüpse läbilõike seisund on halvenemas, kuid antud hetkel veel otsest hävimis ohtu ei ole.

Halb – stratotüübi seisund on murettekitavalt halb, objekt on hävimisohus.

Hävinud – stratotüübi läbilõige on hävinud.

Ebasobiv – stratotüüp ei sobi selle stratigraafilise üksuse esindajaks, mille tüüpläibilõikeks paljand on määratud.

Stratotüübid jagunevad:

holostratotüüp – autori poolt määratud stratigraafilise üksuse või piiri originaalstratotüüp (autori poolt esmakirjelduses selgesõnaliselt viidatud);

parastratotüüp – lisastratotüüp, mida autor kasutab holostratotüübis halvemini esindatud, kuid tema jaoks oluliste nähtuste või kihtide illustreerimiseks;

neostratotüüp – uus stratotüüp, mis asendab hävinud, uppunud, mattunud või muul moel juurdepääsmatuks muutunud stratotüüpi;

lektostratotüüp – varemkirjeldatud stratigraafilise üksuse esmakirjeldusest tuntud tüüpläbilõige, mis nimetatakse stratotüübiks sellisel juhul, kui üksuse püstitamisel (holo-)stratotüüpi ei määratletud, kuid üksuse püstitamisel aluseks olnud läbilõige on kirjelduse alusel kindlalt  identifitseeritav;

hüpostratotüüp – peale holostratotüübi (ja parastratotüübi) määramist püstitatud stratotüüp, mille eesmärk on laiendada teavet üksuse või tema piiride kohta teistesse piirkondadesse. Hüpostratotüüp jääb alati allutatuks holostratotüübile.

 – Stratotüübi asukoht ja juurdepääsutee

 – Stratotüübi kirjeldus

 – Stratotüübi kaitse ja viited kaitsemeetmete rakendamise vajadusele

 – Kasutatud kirjandus ja lisalugemist

Vingisaar, P., Oraspõld, A., Einasto, R., Jürgenson, E. 1965. Karbonaatkivimite ühtne klassifikatsioon ja legend. Tallinn, 49 lk.

Bauert, H., Hints, O., Meidla, T. & Männik, P. (eds). 2014. 4th Annual Meeting of IGCP 591, Estonia, 10-19 June 2014. Abstracts and Field Guide. University of Tartu, Tartu, p. 202.