Pealeht
Stratotüüpsed paljandid on geoloogilised uurimisobjektid, mis tagavad maapõue ehituse tundmise järjepidevuse, geoloogia-alase hariduse andmise ja erialateaduse edendamise.
Lisaks on need paljandid samal ajal ka olulised loodusturismi objektid, kus peale looduskauni koha imetlemise avaneb võimalus Eestimaa geoloogilist ehitust tundma õppida ja avastada elu, mis eksiteeris ammu enne inimesi.
Meie põhilised teadmised geoloogiliste kehade (maapõues leiduvate sette- ja kivimkehade) kohta pärinevad paljanditest ja puuraukudest. Paljandite puhul on tegemist maakoore pindmistee osa moodustavate setete ja kivimkihtide paljandumisega maapinnal. Sügavamal paiknevate kivimikihtide kohta, mis maapinnal ei paljandu, saab teavet puursüdamikest, kuid nende puuduseks on südamiku kõrge hind ja puursüdamikust saadava informatsiooni nappus, mis tuleneb puursüdamiku suhteliselt väiksest läbimõõdust ja sellest tingitult väikesest kättesaadava materjali kogusest. Seetõttu on just paljandid geoloogide töös hindamatu väärtusega. Paljandites avanevate erinevate kihtide liigestamisel rakendatava nomenklatuuri aluseks on kivimilised ehk litostratigraafilised üksused, mis on kirjeldatud ja nimetatud tüüpläbilõigete (stratotüüpide) järgi.
Eestis leiduvate stratotüüpsete paljandite avastamiseks on neli võimalust:
